Veel tuleb üles märkida, et on saabunud talv. Külm ja lumine. Külm teeb päevad veelgi valgemaks, aga päike ei ulatu siia minu töölauale mitte minutikski, ta on kiriku katuse taga, aga ta on olemas siiski ja taevas on juba teist päeva helesinine.

Ekspress täna kirjutas neist Hispaaniasse minejatest. Kurb lugu oli, kuigi nad nagu ühest suust räägivad kui tore seal on ja kui õudne on Eestis. Mina ei saa tegelikult oma elus eriti osa sellest Eesti õudusest. Mu ümbruskonnas ei ole sellist ületrumpaja mentaliteeti, et oleks võidujooks asjade pärast. Või et oleks mingi jube kiirus ja hoolimatus. Täitsa tavaline ja tore maailm paistab mu mätta otsa. Inimesed tänaval on küll välismaal tuntavalt lahkemad ja sõbralikumad, aga see vahe häirib ainult hetkeks kui välismaalt tagasi tulla. Siis jälle harjub ja kui ma tulen mööda Pikka tänavat alla, siis mind vahel täiega tüütavad need vällarid, kes siit linna poole rühivad, sadamast tulevad ja pingeliselt vastutulijate pilku otsivad, et naeratada saada. No mida, tahaks hüüda, sa oled Eestis, saa aru! Et tegelikult laias plaanis sellega harjub ja see ei sega. Küll aga tekib Hispaanias reisides alati meeletu igatsus rohelise järele. Isegi võsa tundub tagasi tulles lummav, seal puha hall ja pruun kivi ju. Ja kuigi praegu tundub, et meil on ilge ilm võrreldes nendega, siis oma võlu on ka sellisel kargel talvel. Lume ja külma lõhn tekitab mus alati hulgaliselt emotsioone, positiivseid. Ja pealegi on neil seal suvel selgelt liiga palav. Kui nüüd ilma juurde lõpuks tagasi pöörduda. Mis ei tähenda, et ma ei oleks valmis praegu laua tagant püsti tõusma ja Hispaaniasse lendama. Aga sildu põletades, elada seal, Eestit põlates… Mul on õnneks elus paremini läinud. Et selleks ei ole põhjust.

Täna nt tegi ennast lastele lõunaks pikkpoiss. Ma segasin hommikul hakkliha riivsaia, sibula, vee ja munavalgega (sest Leena ei tohi munakollast) ja panin vormiga kuuma ahju, siis panin ahju 180* peale 1,5 tunniks taimeriga.

Ja kui lapsed koolist tulid (täna kella ühe paiku), siis oli pikkpoiss veel mõnusalt ahjusoe. Ja seda söödi eilse makaronisalati kõrvale, mis oli Oskari tellimustoit sünnipäevaks. Ja seda söödi ka õhtul, kes makaronide, kes riisi ja kes salatiga.

Aga sama hästi võiks panna tatra likku, ja ta liguneb nii ära, et tuleb siis vaid korraks soojaks ajada ja toit jälle valmis.

Hommikul ahju panemist või lastel lõunast panna laskmist ma harrastasin möödunud nädalal ka. No nt kartulid ja liha ja porgandid. Panen hommikul kuuma ahju ja keeran temperatuuri 150* siis on lõunaks toit olemas ja õhtuks hea soojendada.

Veel üks hea söök on kui on pekisem liha, siis ma viilutan mandoliiniga kapsa ja sibula läbisegi ahjupotti, nagu oleks nad suure riiviga riivitud ja panen liha kapsa-sibula padjale, sinna juurde porgandid, sool ja valan pool klaasi nt valget veini, aga vabalt võib ka mõnda mahla või lihtsalt vett. Ja samuti kuuma ahju ja siis temperatuur maha ja siis ta istub ahjus nii kaua kui vaja 150* või isegi 130* peal kui peab kauem istuma. See saab väga maitsev. Ja kui kartuleid ei saa jätta kuivalt potti lapsi koolist koju ootama, et nad toidu ahju paneks, siis see toit ootab ilusti, ilma, et midagi juhtuks.

Muidugi võib ahju panna ka lihtsalt liha. Kui panen suure tükina, siis küpsetuskotti, et ära ei kuivaks, aga kui panen kuubikutena, siis potiga. Panen juurde maitseained, sibulat ja porgandit soovi korral ja valan peale õunamahla (see on mu jaoks kõige maitsvam lihale) ja siia saab ta ahju. 150* kraadi peal valmivad kõik asjad kolme-nelja tunniga ja tore on saabuda tühja kõhuga koju jalutuskäigult või trennist kui soe toit ahjus ootamas.

Need on kõik toidud, mille jaoks on vaja aega 10-15 minutit. Kuniks koorin, viilutan. Neid me kasutame sageli nädalavahetusel, kui on teada, et jõuame kusagilt koju kellaajal, mil kõik on nälga suremas. Ja neid toite ma harrastan kui lastele lõunaks pole midagi jätta, siis panen hommikul midagi hakkama või on teada, et õhtul pole aega midagi teha või pole mind koduski. Siis panevad lapsed ise hommikul ettevalmistatud toidu lõunast ahju. Valge kastme nad suudavad tatrale ise lisaks tekitada. Kõrvale saavad võtta kodujuustu.

Kes ei julge ahju üksi tööle jätta, nemad neid variante saavad kasutada ainult siis kui keegi on kodus. Sorri, teie elu pole nii lihtne. Aga mulle see variant sobib. Hea talvine söök.

3 dl jahu

1 tl küpsetuspulbrit

Veidi suhkrut

Veidi soola

4,5 dl piima

Segan segi ja panen küpsetuspaberiga kaetud pannile (mul on suur ahi ja suur pann). Hea oleks küpsetuspaber alt määrida, sest jääb kinni tublilt. Kuigi ilma kah ikka saab lahti.

Ahjus 200* juures umbes 20-30 minutit – kuni pealt kuldne.

Siis võtan välja, keeran pahupidi lõikelauale, rebin paberi ära, panen nõrutatud ja hapukoorega segatud tuunikala koogile kaskele ribana ja keeran servad peale. Täidisesse võib panna ka keedumuna ja sibulat just nii nagi sööjatele maitseb.

Olen sellest varem ka kirjutanud. Nüüd on pannkoogitainas teine, selline kus pole muna. Aga tegelikult sobib siia igasugune tainas, millest tulevad head ahjupannkoogid.

Kool on alanud uuesti ja elu on tavarütmis, mis on hea. Lapsed saavad trenni ja ei maga poole päevani ja ei passi teleka ees, sest palju on tegemist.

Kell on 15.33 ja väljas on täitsa valge veel, kuigi taevas on pilves.