Eile ma läksin töölt varem ära, pool viis ja sain rõõmsalt tõdeda, et veel on valge. Ta on käes! See valgem aeg, mis ongi ju alati peale Oskari sünnipäeva juba selgelt tunda olnud. Väga tore. Millega seoses pean märkima, et üldse pole imelik, et ma juba tahan salateid ja valget veini, et talvised rammusad lihatoidud ei eruta mind üldse. Kusjuures punase veini aega tänavu õieti ei olegi olnud. Ma oma salati, caesari, epopöast kirjutan mõni teine kord.
Veel tuleb üles märkida, et on saabunud talv. Külm ja lumine. Külm teeb päevad veelgi valgemaks, aga päike ei ulatu siia minu töölauale mitte minutikski, ta on kiriku katuse taga, aga ta on olemas siiski ja taevas on juba teist päeva helesinine.
Ekspress täna kirjutas neist Hispaaniasse minejatest. Kurb lugu oli, kuigi nad nagu ühest suust räägivad kui tore seal on ja kui õudne on Eestis. Mina ei saa tegelikult oma elus eriti osa sellest Eesti õudusest. Mu ümbruskonnas ei ole sellist ületrumpaja mentaliteeti, et oleks võidujooks asjade pärast. Või et oleks mingi jube kiirus ja hoolimatus. Täitsa tavaline ja tore maailm paistab mu mätta otsa. Inimesed tänaval on küll välismaal tuntavalt lahkemad ja sõbralikumad, aga see vahe häirib ainult hetkeks kui välismaalt tagasi tulla. Siis jälle harjub ja kui ma tulen mööda Pikka tänavat alla, siis mind vahel täiega tüütavad need vällarid, kes siit linna poole rühivad, sadamast tulevad ja pingeliselt vastutulijate pilku otsivad, et naeratada saada. No mida, tahaks hüüda, sa oled Eestis, saa aru! Et tegelikult laias plaanis sellega harjub ja see ei sega. Küll aga tekib Hispaanias reisides alati meeletu igatsus rohelise järele. Isegi võsa tundub tagasi tulles lummav, seal puha hall ja pruun kivi ju. Ja kuigi praegu tundub, et meil on ilge ilm võrreldes nendega, siis oma võlu on ka sellisel kargel talvel. Lume ja külma lõhn tekitab mus alati hulgaliselt emotsioone, positiivseid. Ja pealegi on neil seal suvel selgelt liiga palav. Kui nüüd ilma juurde lõpuks tagasi pöörduda. Mis ei tähenda, et ma ei oleks valmis praegu laua tagant püsti tõusma ja Hispaaniasse lendama. Aga sildu põletades, elada seal, Eestit põlates… Mul on õnneks elus paremini läinud. Et selleks ei ole põhjust.
